CLP-määrus. Mida on vaja teada ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva CLP-määruse kohta.

Selle eesmärk on tagada tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse ning ainete, segude ja esemete vaba liikumine.
CLP-määruse üks peamisi eesmärke on määrata kindlaks, kas aine või segu tuleks klassifitseerida ohtlikuks, mis on lähtepunktiks ohutusteabe edastamisel märgistamise ja ohutuskaartide (SDS) kaudu vastavalt määrusele (EÜ) nr 2020/878.

Määrusel on siiski ka muid eesmärke:

•      Reguleerida ohtlikuks klassifitseeritud kemikaalide pakendamist.
•      Kehtestada ainete ühtlustatud klassifikatsioon kogu Euroopa Liidu jaoks.
•      Koostada klassifitseerimis- ja märgistamisloetelu, mis sisaldab kõiki aine võimalikke klassifikatsioone.
•      Mürgistusteabekeskuse teavitamise kriteeriumide kehtestamine.
•      Unikaalse valemi identifikaatori (UFI) kehtestamine.

Sarnaselt ülemaailmselt ühtlustatud süsteemile (GHS) viitab see klassifitseerimise ja märgistamise eesmärgil kolme liiki ohtudele:

•       Füüsilised ohud.
•       Terviseohud.
•       Keskkonnaohud.

Erinevad ohutüübid on omakorda jaotatud ohuklassideks ja ohukategooriateks.
 

Ohtudest tuleb teavitada kõiki tarneahela osi: tarbijaid, kutselisi kasutajaid ja tööstuslikke kasutajaid.
Selleks kasutatakse kahte ohuteavituse elementi

•        Silt.
•       Ohutuskaart (SDS).

CLP-määrus ei reguleeri siiski ohutuskaardi sisu, kuna seda dokumenti reguleerivad REACH-määrus ja määrus (EÜ) nr 2020/878.
Ohtude teatamine
 

Märgistus peab olema kirjutatud selle liikmesriigi (nende liikmesriikide) ametlikus keeles (keeltes), kus aine või segu turule viiakse.

CLP-määruses on sätestatud üksikasjalikud kriteeriumid elementide märgistamiseks:

•       Piktogrammid.
•       Märksõnad: "Koolitus".
•       Ohuavaldused (H-laused).
•       Ettevaatusabinõud (P-laused).
•       Täiendav teave (EUH-hinnangud).
•       Toote ja tarnija identifitseerimine.

Samamoodi peaks märgistus sisaldama ka muudes õigusaktides sätestatud teavet, nt:
Lenduvad orgaanilised ühendid (direktiiv 2004/42/EÜ ja muudatused).
Detergentide märgistamine (määrus (EÜ) nr 648/2004 ja selle muudatused).
 

Euroopa Liidus on ohutuskaartide koostamise nõuded seoses vormi, sisu ja muude teabenõuetega sätestatud määruses (EÜ) 2020/878, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) II lisa.

Enamikus riikides maailmas on ohutuskaartide vorming jagatud kuueteistkümneks selgelt eristatavaks jaotiseks, mis peavad sisaldama kogu seadusega nõutavat teavet.

Ohutuskaart peab olema:

•      Kirjutatud selgelt ja lühidalt, et see oleks kasutajale arusaadav.
•      Kohandatud vastavalt riigi õigusaktidele ja kirjutatud selle riigi ametlikus keeles, kus kaupu müüakse.
•      Ohutuskaardi pikkus ei ole reguleeritud ja see peab vastama aine või segu ohtlikkusele vastavalt olemasolevale teabele.

Ei, nad on erinevad! Igal riigil on oma riiklikud õigusaktid, mis mõjutavad nii ohutuskaardi enda konfiguratsiooni kui ka toote klassifitseerimist.

Arvesse tuleb võtta kõiki iga riigi eripärasid, näiteks:

•      Iga riigi kokkupuute piirnormid (OEL).
•      Konkreetse riigi ohutus- ja keskkonnaalased õigusaktid.
•      Ainete inventarinumbrid.

Ohutuskaardid peavad koostama kemikaale või segusid müüvad ettevõtted, olenemata sellest, kas nad on tootjad, eksportijad-importijad, turustajad, kauplejad või jaemüüjad, ning nad peavad need esitama tasuta koos kemikaali esimese tarnimisega või kui ohutuskaardis tehakse muudatusi.

SDSi tuleb ajakohastada, kui:

       Saadakse uut teavet, mis mõjutab riskijuhtimismeetmeid.
       Klassifikaatoreid muudetakse.
       Transpordiklassifikatsioonides on tehtud muudatusi.
       Füüsikalised ja keemilised omadused on muutunud.
       Tekivad muud muutused, mis võivad mõjutada aine klassifitseerimist.
       Toote koostis on muutunud.
       Õigusakte on muudetud.